Vaimset valgust hakati jagama 18. sajandil. See üritus tipnes Suure Prantsuse Revolutsiooniga 1789. aastal ja oli kommunistliku ilmavaate eelpostiks. Kuid optilise ehk elektromagnetilise valguse tootmise loo alates 19. sajandist võiks lühidalt kokku võtta alljärgnevalt.
1799.a. oli Šotimaa leiduril William Murdockil (1754-1839) selge kivisöe kuivdestillatsioon. Saadud gaas põles.
Esimene gaasil töötav tänavalatern süüdati Londonis kuulsal Pall-Malli jalutuspromenaadil 28. detsembril 1807 ja gaasi tarvitavad tänavavalgustused ilmusid tähtsamatesse linnadesse järgmiselt:
1813 – London
1815 – Pariis
1818 – Viin
1823 – Peterburg
1826 – Berliin
1865 – Tallinn (gaas tuli inglise kivisöest)
1882. aastal käivitas Thomas Alva Edison (1847-1931) kõrgklassile elektrivalguse tootmise.
1885. aastal leiutas Austria keemik Carl Auer von Welsbach (1858-1928) gaasisuka. See on toorium- ja tseeriumnitraatide lahustega mittepõlevaks immutatud puuvillane või siidivõrk, mis gaasileegis helevalgelt hõõgus. Niisuguseid vedelgaasi baasil laternaid kasutatakse veel tänapäevalgi näiteks ekspeditsioonidel.
Fotogeen – 19. sajandi keskel (1850) targemate meeste kõnepruugis. Naftast saadud valguse käes rohekalt fluorestseeriv vedelik. Tegelikult petrool. Rahvas ristis selle lambieliks, vaatamata sellele, et pastor Masing oli 1818.a. leiutanud õ tähe.
Esimene nafta puurauk rajati Bakuus 1848.a. Enne seda toodi lahtistest kaevudest (sügavus kuni 40 m) nahkämbritega. Esialgu kasutati paksu maaõli aurukatelde kütmiseks ja tolmuste tänavate immutamiseks. Avalöök naftast petrooli saamiseks tehti 1859.a. Venemaal. Faraday leiutatud bensiin oli petrooli kõrvalsaadus ja see põletati vastu taevast ära.
Eesti maataresse ilmus petroolilamp 19. ja 20. sajandi vahetuseks. Algselt olid need tattninad, plekist valmistatud totsikus oli petrooli ulatuv taht. Tõelise, klaasiga petroolilambi leiutamise au võib omistada USA mineraloogile Benjamin Sillimanile (1779-1864).
Eesti pererahvas pidas vanasti videvikutundi. Valgust eriti polnud, kuid veel ei raatsitud kallist tuld üles võtta. Tänapäeval ütleme, et see oli stressi maandamiseks, depressiooni raviks. See oli omamoodi ka vaimse valgustamise aeg, mil vanemad vestlesid noorematele jutte elukogemustest. 25. märts on paastumaarjapäev. Sellest päevast alates ei võtnud vanarahvas üldse tuld üles, elati päikese valguse rütmis.
Esmakordselt hakati kelli keerama 1908. aastal Inglismaal. Kindralid leidsid, et kui riigimajandus kasutab maksimaalselt päevavalgust, jääb enam energiat sõjamasinate vorpimiseks.
Nõukogude Liidus, sh ENSV-s tehti seda esimest korda 1. aprillil 1981. 1980. aastate lõpul sai ajast poliitilise võitluse instrument. Kui N Liidus keerati 1989. aasta 26. märtsil kellad suveajale, siis Eestis jäi kellaaeg samaks, millega ühineti Ida-Euroopa suveajaga. Argumendid olid tol ajal eelkõige füsioloogilised – päikeseajast erinev kellaaeg väideti olevat tervisele kahjulik. Oma õige aja kehtestamise kõige viljakam eestvõitleja oli Andres Tarand. Ja aastatel 1990–1996 ning 2000–2001 Eestis suveaega ei olnudki. Sellest aga ei tõusnud muud kui paras segadus suhtlemisel Euroopaga. 2002 kehtestati siis Eestis jälle suveaeg. Tõdeti, et enamuse kombeid tuleb ikka järgida.
Kaarlambi entusiastiks peetakse Vene sõjaväe inseneri Pavel Nikolajevitš Jablotškovi (1847-1894). Kahe paralleelse lapikelektroodi vahele paigutas ta distantsi hoidva ja otsekaart mittevõimaldava õhukese ärapõleva keraamilise plaadi. Töötas vahelduvvoolul ja see oli probleemiks. Viletsat vahelduvvoolu saadi alalisvoolust Rühmkorffi pooli abil. Ega neid lampe maailmas palju ei sirisenud (1877.a. alla saja).
Thomas Alva Edison (1847-1931) hakkas hõõglampidega tegelema 1878.a. Hõõgniidiks võetakse ehtne puuvillane õmblusniit. Niit keeratakse loogakujuliseks ja söestatakse ahjus grafiidist plaatide vahel. Saadud õhkõrn niidijäänuk pigistatakse hoidjate vahele klaaskolbi, pumbatakse õhk välja ja lamp põleb Edisoni valvsa pilgu all kollaka valgusega tunde.
21. oktoobrit 1879. aastal peetakse hõõglambi sünnipäevaks. 1880. aastal katsetati hõõgniidina bambust.
Kirjutises on kasutatud materjale Toivo Paikre dokumentaalromaanist “Elektropuu”.
